Viimne üksiklane

Katkendid


… Tegelesin viimastel päevadel kahekümnenda sajandi teise poole fantastilise kirjandusega. On olnud palju asjalikke ning elu usaldavaid mõttelende sel markantsel perioodil, aga tuleb ikkagi korrata, et nende kõrval leidub suur hulk niisuguseid teoseid, mille kohta on raske seisukohta võtta. Vaevalt on mõeldav, et tõelise tulevikutunnetusega inimesed neil päevil oleksid produtseerinud visioone hävingust ja hukust. Tõenäoliselt on siin tegemist mütoloogilisest ajastust pärineva püüdega kuulajais õuduse- ja hirmutundeid taaselustada ja elavana hoida. Mida kaugemale me vaatame seda üksildasemana näeme inimest ruumis ja seda rohkem koormatuna kurvaloomulise minevikupärandiga. Sellepärast ei tasu eriti imestada, et veel teise aastatuhande lõpul leidu maakeral asukaid, kelles näis jätkuvat kunagiste eeposte traagiline vaim…


… “Üksindust,” ütlesin ma rõhuga – ma oli neid asju kunagi uurinud -, “esines veel kohati teise aastatuhande lõpul. needmise all mõisteti üldiselt jumalikku põlgusakti inimese vastu; juhtus ka, et inimene sai inimese enda poolt neetud. Hiljem tarvitati seda sõna aga lihtsalt üksikute väljendite rõhutamiseks, nagu ta praegugi mõnedes murretes on säilinud.” Ma oleksin veelgi jatkanud arutlust üksinduse ja needuse küsimuste üle, kuid Hanno ei sobitanud end mu tooniga, ta muutus kärsituks, oli püsti tõusnud ja käis pikkade sammudega edasi-tagasi, käed seljal, sinaka rüü lehvides. Otsustava liigutusega lükkas ta Agnese seina äärde, et mitte sellest ilusast illusioonist läbi kõndida, ning katkestas mind järgmiste sõnadega:
“Üksindust esines kohati veel hiljemgi. See tekitas valusamaid tundeid, mis inimest eales on vaeanud; mõned püüdsid neid leevendada viinaga, mõned uskusid neid õilistada võivat teatud ebamäärase igatsusega, mis kuhugi ei viinud; raugad surid nende kätte enneaegselt ning neid väljendati tihti kitarri saatel … Mõnikord kaugel kosmoses, kiirendusi kasvatades ja kiirusi tõstes, olen püüdnud kujutleda üksindust. Kujutlege olukorda, et kaob äkki side maailmaga, et seda sidet pole olnudki ega saa kunagi olema ning te tormate ihuüksinda valguse kannul, teie oma minevik vaid seltsiks, ning te ei ole surnud, teie süda, ergud ja aju on liikvel ja tegevuses…”


… Maailmas, kus inimesed põhiliselt vähe eksivad, ei saa ka suuri ega kardetavaid pöörasusi sündida, mis teatavasti ei takista igaüht meist pisut pöörane olemast, et mitte muutuda talumatult mõistlikuks…


… Inimese südamega selle sõna piltlikus tähenduses on ühenduses kummaline kalduvis alatasa endale lõkse seada ning suurima lõbuga neisse pugeda; see kehtib niihästi teaduses, kui armastuses, milliste mõistete vahel enam suurt erinevust ei olegi. Ja, samuti piltlikult kõneldes, ei muuda asja ka see, kui tarvitada elu jooksul, kahte, kolme või nelja südant. Keegi mu hea tuttav laskis alatihti mõne oma koostisosadest asendada lihtsalt huvi pärast, et näha, kas ja millal ta lakkab olemast tema ise. kuna ta sealjuures aga ei raatsinud lausa erakuks muutuda, siis tundis ta, mõistagi, teiste kaudu ikka end uuesti ära…


… Kui ma teda ühel mälestusväärsel hommikul külastasin – Marsi sirelid olid aovalges puhkenud -, istus ta basseini serval, jalad vees, toredad juuksed valla ja vaatas oma suurte usaldavate silmadega mulle otsa.

On vist nõnda, et ühte teatud ajastusse ja teatud maailma peab elavana sündima. Mina aga tulin siia maailma surnult ning mul polnud lapsegi tugevust, et alustada põhjalikult otsast peale. Elavad elavatega ei käitu ometi nõnda, nagu teie minuga käitusite, kas pole? See oli suur ja ilus pettus, mis saab osaks haigele, ja ma olin alati rõõmus. Sa ütlesid mulle alati, et isa märkmed olid asendamatu väärtusega, kuid vahest polnud seegi päris täpne? nüüd ma tean, et ma tahan asju, mis oleksid päris täpsed, aga ma vist ei jõua enam. Olen vähemalt ära tundnud, et neid on võimalik saada ja et maailmas on palju õnne. Ja sellepärast oli hea, et te mind päästsite, sest nüüd ma olen näinud.” …