Kirjad Rein Sepale

Artur Alliksaar,
Eesti Ajalooline Arhiiv F316 M1:13

Kõige kõrgemal määral austamist ja armastamist  vääriv sõber!

Anna armulikult andeks, et olen mõnevõrra minust ja mõnevõrra muust sõltuvail põhjusil veidi liiga  kaua viivitanud vastamisega Sinu ja Su koda- ning õukondlaste paarile pidulikule ja piltlikule petitsioonile. Iga issanda päev olin hakkamas, aga ikka lõi kas liha või vaim nõrgaks ega tahtnud vajalikul määral vedu võtta. Meie tagasi- ja kõrvalehoidlik pere on nüüd tõesti saanud hakkama niisuguse nimetamisväärse naljaga, et on oma koosseisu ühe ülihuvitava ühiku võrra suurendanud. Seesinane sündmus leidis aset näärikuu kahekümnendamal kuupäeval üsna hommiku hakul. Et ühe maailmariigi president John Fitzgerald Kennedy suvatses samal päeval võtta oma õlgadele kohutavalt kõrge ja koguka ametikoorma, pidasin  ma enda pühaks ja paratamatuks kohuseks teda paari  sõnaga tervitada, milline teguviis Tartu pööbli peenemad ja jämedamad otsad kuumalt ja kirglikult kohisema pani. Väga  võimalik, et mu depeššei jõudnudki kaugemale  Sideministeeriumi või siis tsensori kantselei paljusisaldavast paberikorvist. Aga ikka oli see samm õige ja põhjendatud nagu kuu selle külje pildistamine, mille kohta vana tubli Bernard Shaw ütles kõiki astrofotograafe ennetades, et ei ole sugugi kindel, kas see külg, mida kuu meie eest varjab, on ta nägu või tagumik. Oleks muidugi kuradima tore, kui meievahelised geograafilised koordinaadid oleksid pisut ligemad, nii et oleks võimalik sagedamini lävida ja mõtteid-meeleolusid vahendada. Mõnikord on mulle tundund, et Sa viibid isegi paremas ja õnnelikumas seisukorras kui mina, sest see vaikus ja rahu, mis Sind ümbritseb, tagab suhteliseslt suuremaid võimalusi asjade ümber keskendumiseks ja neisse süvenemiseks. Ma ei tea muidugi, kuidas on ühele tunglevale ja kärsitule vaimse natuuri kategooriale talutavad Risti talved, aga olen healmeelel valmis uskuma, et see teatud monotoonsus,

[2. leht]
mis on omane selletaoliste üksildaste paikade tagasihoidlikkusele, teeb inimese isegi väljaspoolt ta tegu ja tahet kindlameelsemaks ja iseseisvamaks. Eks me ole ju kõik nagu maailmamandritest irdunud ja isoleeritud saared, kus looduse loomulikud ja lopsakad eluvormid otsivad endale uusi väljendumisvõimalusi ja väga varjulisi väljapääsuteid inimsuhete paratamatu nõmeduse nõrkusist. Aga, et loodus oma lootuste ja loobumuste peatamatus tulvas on tervik, on just erakud need, kes lasevad hulkadel kogeda nende nullust ja suurust ja anda  mõtte nende ihaluste ja igatsuste eripärale. Mõtlemisel on alati mõtet ja tundmises on alati kasulikke tegureid. “Kaasaja” kujunemine  näib mulle olevat märksa keerukam ja kummalisem, kui enamik ideoloogiliste “tõupuhtuse apologeete endale kunagi on ette kujutada osanud või julgenudki. Olgugi juhused juhmid ja seaduspärasused segased, – millegi nimel peab omati elu ja ta olukordi sisustama, et jatkuks isu luua ja laulda ja lennata tundmatute tähtede kihisevatesse müriaadidesse. Vabavärss, mille suhtelises suurepärasuses ma nii pika ja pingsa tunnetamisprotessi põhjal veenduda suutsin, on nüüd paari poeesia-pithecantropuse ja tõlgendus-trogloduudi rämedate rünnakute tagajärjel muutunud ajutiselt peaaegu põlualuseks meie väikeses ja visalt vaikset virilust ületada püüdvas / või visas viriluses vinduda püüdvas / vabariigis. Ometigi on minu arvates päevast selgem, et ei paarialikud paroodiad aga eluvõõrad eleegiad saa muuta maailma ja ta arengu sihikindlat nägu, mis “sülitab sinna, kus leige ja libe” ja kindlustab kunstile ta tervise ja ilu, imepärasuse. Mul muuseas on preagu kavatsus maha saada ühe või kahe venekeelse allitereeriva vabavärsiga ja saata need otse keskajakirjandusse, kusjuures olen arvesse võtnud paratamatuid loomuerinevusi allitereerimise võimaluste vahel eesti ja vene keeles. Ka Kaalep arvas, et see üritus pole päris perspektiivitu.

Kirjuta siis palun varsti jälle ja pajata mõne toeka ja moeka sõnaga enda ja oma pere tunnetest, taotlustest ja tulevikuplaanidest. “Üksildase” tõlkimisega võiks siiski katset teha. Siiraimad tervitused

Kolmelt Alliksaarelt


Kallis sõber,

päris astronoomilised ajaühikud on möödunud hetkest, mil hakkasin kavatsema kirjutada Sulle kirja, mis oleks väärinud koostamist ja pakkunud rahuldust ka koostajale endale. Aja jooksul veendusin, et ei ole vist veel niipeagi selleks suuteline, ja siis otsustasin saata üsna hariliku. Kirjad on imelik nähtus üldse, – alati on nende saamine ja saatmine täitnud mu hinge peaaegu mingi üleloomuliku ja alati väga salapärase erutusega. Nad on liik tõepoolest tumma konversatsiooni, mis teostub halvava aeglusega. Esitavad küsimuse, ega tea, kas ja millisel viisil vastatakse; annad vastuse ja ei ole aimugi, kas see küsijale ongi enam huvitav ja paeluv. Kõik see, mis vahetule vestlusele lisab sädelust, võlu ja pinget, – ilmed oma nüansside kordumatuses, üllatavalt liigestatud pisizestid, kiirtuletised rahutult rappuvais refleksioonikanaleis, silmade sissepoolepööratus, milles sadestub see, mis jäi ütlemata, imelised improvisatsiooniimpulsid, mille noolte luuteravikud lendavad tihti täiesti tühja taevasse, selle kõige aistmise mõnu jääb ära mõtiskledes üksinda enese hiigelkoorma all, argselt kõndides omaenese teadmuse, mälu ja kujutelmade hämarates varakambrites ja vahete-vahel hingeläitumise leekidega valgustades mõnd punkti, kuhu kesteabmillal üleolevalt visati mõni ammendatuks arvatud aare, mis nüüd osutub meeleheiteni viivalt vajalikuks.
Mitte väga ammu lugesin taas Su “Edda” ja “N”- tõlkeid lõpuks ometigi ilmale tulnud antoloogias. Pean ütlema, et tundsin kerget kadedust. Mitte niipalju tõlgete harukordse õnnestunuse pärast / muidugi on nad meie seniste poeesitõlgetega võrreldes mingis enamikule kättesaadamatus kõrguses /, kuivõrd just sellepärast, et Sulle lihtsalt avanes vöimalus neid töid endale hankida ja sel viisil näidata oma tunnustusväärset meisterlikkust. Muidugi on mul kahju, ja Sinu suhtes eelkõige, et Sa ei saa peaasjalikult pühenduda algupärasele loomingule. Sinu sunnitud vaikimine on terve peidetud epohh meie rahvuslikus kirjandusloos,- mõtted, millega keegi ei saa tutvuda, ja mis sellest hoolimata ometi mõjustavad kaasaega rohkem kui Sa seda ise arvatagi oskad; latentset ürgjõulist elu tulvavad vormid ja ideed, mis nagu tajualune kiiritus tungivad ajavaimu ja -meeleolude amorfsesse tekkesse. Muidugi oleks väär väita, et kunstilise mõtte arengus võiks esineda

[2. leht]

täielikke lünki. Meil siin Tartuski on kujunemas mitu lootustandvat noort talenti, eriti luule alal. Nende poeedisaatuse traagika aga selles just seisnebki, et nad el saa küpseda küllalt kiiresti ja normaalses vastavuses oma isiklikele eeldusile. Mis puutub minu enda loomingulisse tegevusse, siis pean ütlema, et kirjutan /ja isegi mitte väga ebaintensiivselt /, et mu loomingut loetakse palju ja et ta enamikel juhtudel saab kas äärmiselt kiitvate või siis samavõrd eitavate hinnangute osaliseks. Mõlemad seisukohad on muidugi võrdselt ebaõiged ja liialduslikud. Kavatsen eeloleval suvel, kul vähegi aega ja tuju jätkub, saata mõningad oma asjust venekeelseina Moskvasse, esialgu küll mitte otse mingi ajakirja toimetusse taotlusega neid avaldada, vaid pinda sondeerivalt Vladimir Solouhhovi kuldsetesse kätesse. See on inimene, kellesse ametlikult esinevaist poeetidest enim usun nii ta ande tugevuse kui ka ta kunstialase maitse ja aususe mõttes. Elasime Lindaga viimaseil ajul väga vaeselt ja võitlesime pidevalt suurimate eluraskustega. Nüüd paistab, et ehk on tulemas meilegi vöimalus pisut hinge tagasi tõmmata. Midagi eriti meeldivat küll veel konkreetselt teada ei ole ju, aga kevad ise murrab sisse ja teeb meele reipamaks. Pealegl saime tänu Jaan Eilartile ühe suurema mitteilukirjanduliku tõlke, mis peaks ilmuma suhteliselt kiiresti ja parandama pisutki meie rohkem kui fantastiliselt rasket majanduslikku seisukorda. Töö on praegu pooleli ja esialgu on muidugi veel äärmiselt raske, sest peab tegelema kõiksugu juhutagiga, et hinge otsapidi sees hoida. Becher, minu suurim vahepealne lootus, ei taha kuidagi trükikojast välja tulla. Õnneks on siiski tervis viimasel ajal jälle tugevnemisemärke näitama hakanud, kuigi möödunud aasta lõpus toimunud operatsioon oli üsna tõsine. 15.skp. tuleb mu 40. sünnipäev, aga praegune olukord ei luba meid anduda vähimailegi pidulikkusili. Et Sinul analoogiline tähispäev langeb samale kuule, siis luba endale selle seoses õnne ette ära soovida. Muide, nagu Sa vist ka juba tead, käib praegu üks teaduslik-fant. juttude konkurss. Vähemalt Sina peaksid sellest osa võtma.
Tervitusi Teile kõigile minult endalt, Lindalt ja meie väikeselt Jürgenilt, kes kasvab päris jõudsalt ja tarmukalt.
Vasta mulle niipea, kul vähegi viitsid. Millal Sa Tartusse sõidad?

[Artur Alliksaar]

Tartus, 10. aprill 1961. aastal